Vara ohvritamm

Päeva lõpetasime Vara ohvritamme mõõtes. Jäi üle ainult imestada ammuste kirikuehitajate nutikust, kes uued pühakojad vanade pühapaikade kohale sokutasid - harjumus on võimas jõud.

Liivi muuseumis

Edasi suundusime Liivi muuseumi, kus kuulasime väga emotsionaalset ja kaasahaaravat muuseumitundi Juhan Liivi elust ning loomingust. Ma olen Juhan Liivi luulet pikka aega hinnanud ja armastanud, nüüd sain kõvasti hoogu juurde. Kuidagi suutis Tanar Kirs kuulajate jaoks luuletajast teha elus inimese oma rõõmude ja muredega, murdes tavapärast külaullikese ning vallavaese kuvandit. Meeldis, meeldis kohe väga.

Kallaste liivakivipaljand

Kallastel jalutasime ka Eesti suurimal liivakivipaljandil, kus elab Eestiu suurim kaldapääsukeste koloonia, ning kuulasime giidi pajatatud rahvajutte Peipsi järve näkkidest.

Kallaste

Kallastes käisime vanausuliste palvelas, kus saime jälle palju uut teada nende kommete ning eluolu kohta.

Samuti jalutasime vanausuliste kalmistul, kuuldes giidi käest juurde kohalikke lugusid ning avastades kultuuriloolisi tegelasi.

Kolkja küla teises otsas

Järgmine peatuspaik oli sama küla teises otsas. Kohalikud ise jagavad küla Vana- ja Uus-Kolkjaks, aga kumb muuseum kummal pool tegutseb, jäi mulle arusaamatuks. Peab veel korra kohal käima, et järele küsida :)
Külastuskeskuses oli hulganisti erinevaid väljapanekuid, üks põnevam kui teine.
Maja ise.

Peipsiääre maskott rääbis Rääbu.

Käsitööpood.

Sigurimuuseum.

Tädi Šura tuba.

Käsitöötuba: pakutrükk ja indigo.

Minu jaoks oli kõige huvitavam just see viimane, pakutrükk ja indigoga kanga värvimine. Ootan pikisilmi, et seda vana oskust ikka rohkem taasavastataks ning kasutusele võetaks.
Külastuskeskuses sõime ka lõunat. Sibulapirukad, kalasupp Peipsi kohast, loomulikult teesamovar ja keedetud suhkur ning lõpetuseks nii hea siguriglasuuriga porgandikook, et see sai enne pildistada jõudmist lihtsalt otsa.